ELi pädevus kliimameetmete valdkonnas

Euroopa Liidul on üksnes see pädevus (volitused), mille ELi liikmesriigid on talle aluslepingutega andnud. Muu pädevus jääb liikmesriikidele.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 11 ja 191–193 kohaselt on EL pädev tegutsema kõikides keskkonnapoliitika valdkondades, sealhulgas kliimamuutuste valdkonnas. ELi tegevuse ulatust piirab subsidiaarsuse põhimõte.

Kliimamuutuste vastu võitlemine on jagatud pädevus: nii EL kui ka selle liikmesriigid võivad vastu võtta õiguslikult siduvaid akte. Liikmesriigid võivad seda teha siiski üksnes juhul, kui EL ei ole oma pädevust rakendanud või on selgesõnaliselt selle rakendamisest loobunud. Igas liikmesriigis võib mõni valdkond kuuluda kohaliku või piirkondliku omavalitsuse vastutusalasse.

Peale selle vastutavad liikmesriigid ELi õiguse rakendamise eest kohapeal.

Euroopa kliimamääruse kohaselt on ELil õiguslik kohustus saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. See hõlmab 2030. aastaks seatud vahe-eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside netoheitkoguseid vähemalt 55%.

Liikmesriigid võivad kehtestada ambitsioonikamaid vahe-eesmärke. Nad valivad ka meetodid, mille abil nad soovivad oma territooriumil heitkoguseid vähendada.

Lähenemisviisid heitkoguste vähendamiseks on sektorite lõikes erinevad.

EL on HKSga kehtestanud teatavates sektorites, eelkõige energiavarustussektoris, energiamahukates tööstusharudes ja lennunduses summaarsete heitkoguste jaoks ülempiiri ning loonud lubatud heitkoguse ühikute (LHÜde) turu, kus CO₂-l on hind.

ELi HKSi rakendamine on jagatud pädevus:

• komisjon tegutseb siis, kui on vaja kehtestada ühetaolised rakendamistingimused ELi tasandil, et tagada ühtlustatud lähenemisviisi kasutamine kõikides liikmesriikides, näiteks selleks, et määrata kindlaks tasuta LHÜde eraldamine ning heitkoguseid jälgida, neist aru anda ja neid kontrollida.
• Liikmesriigid eraldavad oma tööstusettevõtjatele LHÜsid ning jälgivad ja valideerivad tegelikke heitkoguseid võrdluses asjaomase määratud kogusega. Mõnes liikmesriigis kasutatakse enampakkumisplatvorme. Ühtlasi kulutavad liikmesriigid HKSist saadavat tulu kliimameetmetele.

Jõupingutuste jagamise määruses käsitletakse heitkoguseid, mis pärinevad ELi sisetranspordist (v.a lennundus), hoonetest, põllumajandusest, jäätmetest ja väikestest tööstuskäitistest. Aastaks 2030 vähendatakse neid heitkoguseid 2005. aasta tasemega võrreldes 40%.

Selles jõupingutuses osalevad kõik liikmesriigid ning nende riiklikud eesmärgid jäävad vahemikku –10% kuni –50%. Liikmesriigid vastutavad nende eesmärkide suunas liikumise ja nende saavutamise eest, kasutades selleks nii ELi kui ka riiklikke meetmeid. Igas liikmesriigis võib mõni neist valdkondadest kuuluda kohaliku või piirkondliku omavalitsuse vastutusalasse.

LULUCFi määrusega on kehtestatud ELi eesmärk siduda 2030. aastaks looduslikes sidujates netoarvestuses 310 miljonit CO₂-ekvivalenttonni süsinikdioksiidi. Igale liikmesriigile on seatud konkreetsed eesmärgid.

Liikmesriigid vastutavad süsinikdioksiidi sidumise võimaluste säilitamise ja laiendamise eest riigis, et võimaldada saavutada ELi uus eesmärk. Liikmesriikidel on maa tõhusamaks majandamiseks kasutada palju meetmeid, sealhulgas metsa kestlik majandamine ja turbaalade taassoostamine. Nad ajakohastavad oma strateegiakavasid ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames, et kajastada seal maakasutussektori ambitsioonikamaid eesmärke.

Kõik alates 1. jaanuarist 2035 ELis müüdavad uued sõiduautod ja kaubikud peavad olema heiteta sõidukid ning seejuures nähakse 2021. aasta tasemest lähtuvalt ette konkreetsed heitkoguste vähendamise eesmärgid alates 2030. aastast. Samuti kehtestatakse iga tootja jaoks igal aastal konkreetsed sihttasemed.

Liikmesriikidel on selles oluline roll, kuna selle uue poliitika edu sõltub laadimisjaamade arvu suurendamisest kõikjal Euroopas. Alternatiivkütuste taristu kasutuselevõttu käsitleva määruse raames suurendavad liikmesriigid kohalike ametiasutuste abiga laadimisvõimsust samas tempos heiteta autode müügiga ning paigaldavad suurtele kiirteedele ühtlase vahemaa järel laadimisjaamad ja tanklad.

Õigusnormide kõrval pakub EL liikmesriikidele, linnadele, piirkondadele, ettevõtjatele ja haavatavatele rühmadele rahalist toetust, et aidata neil rohepööret ellu viia. Anname rahalist toetust mitmel eri viisil, näiteks programmi LIFE, kliimameetmete sotsiaalfondi, innovatsioonifondi ja moderniseerimisfondi kaudu.